ἱκέτης

Vanakreeka

Nimisõna

ἱκέτης meessoost

[ῐ̔κέτης] (hikétēs)

1. (abi, varjupaiga) paluja
2. See, kes tuleb pärast mõrva sooritamist puhastust otsima (Illiases ja Odüsseias).

Vormid

Esimene käändkond.

• genitiiv: ἱκέτου

Hääldus

• (5. sajand eKr Atika) IPA: /hi.ké.tɛːs/

Päritolu

Sõnast ἱκνέομαι ('tulema') järelliitega -της.