am

Keeltevaheline

Sümbol

am, .am

am, .am. Armeenia tippdomeen.

Päritolu

Armeenia ISO 3166-1 maakoodist am.

Sümbol

am

Amhara (amhari) keele ISO 639-1 kood.

Aserbaidžaani

Nimisõna

am

vitt

Atši

Nimisõna

am

ämblik

Bau (paapua)

Nimisõna

am

silm

Iiri

Nimisõna

am meessoost

aeg

Inglise

Hääldus

Helifail (Ameerika) (fail)

Tegusõnavorm

am

olen. Verbi be lihtoleviku ainsuse esimene pööre.

Liitsõnad

amn't

Päritolu

Genuiinne sõna. Sellisel kujul keskinglise keeles, vanainglise sõnast eom, eam (Mercia), am (Northumbria) ('olen'). Vastab vanapõhja sõnale emi, em, gooti sõnale im, ladina sõnale sum, vanakreeka sõnale εἰμί (kõik 'olen'), armeenia sõnale em, hetiidi sõnale esmi, vanaleedu sõnale esmi, kirikuslaavi sõnale yesmĭ, jesmi, albaania sõnale jam, sanskriti sõnale asmi. Indoeuroopa *[h₁ésmi], *esmi (juurest *es-, *s- ja pöördelõpust *-mi (ainsuse esimese isiku tunnus *-m ja oleviku tunnus *i).

See juur oli kasutusel ainult olevikus; kõik teised vormid kasutasid w-juurt (nagu inglise sõnades was, were). Kuni 13. sajandini väljendati nende juurtega olemasolu, beon (praegu be) aga oli lähem saamise tähendusele.

Vanainglise keeles oli sõnal kaks mitmuse vormi: sind/sindon, sie ja earon/aron. s--vorm (mida kasutati ka subjunktiivis) kadus 13. sajandi alguses käibel (ta on säilinud saksa sõnas sind) ning asendati sõna be vormidega, kuid aron (aren, arn, are (germaani juurest *ar-, mis tõenäoliselt on indoeuroopa juure *es-) jäi alles ning võttis üle mõned funktsioonid, mis varem kuulusid verbi be vormidele. 16. sajandi alguseks oli see vorm inglise keeles kinnistunud. 19. sajandil muutus vananenuks teise isiku vorm art.